Viimane sõna
Imelik on. See et ümbrus on selline, nagu peaks olema mälupiltides. See et päike ja pilved ja puud on teistsugused. Õnn, et ma ei ole veel toast suurt väljas käinud. Eks ole kindlasti imelik näha kaijin'ne ehk võõramaalasi igal pool ja tunda seda imelikku külma õhku ja minna poodi, kus ei ole neid asju mis peaks olema... Ahhh, ja veel jaapani keel...?
Mis värk on??? Mis juhtus?
Lahkumine oli ühtaegu õnnelik ja ülikurb. Meid Kaisaga saatis ära 6 19-aastast Jaapani noormeest =) Kõige lähedasemad sõbrad. Nobuto ja Hiroshi ning Yuji, Tatsuya (Tsutaya), Majunya ja Ryuta. Viimane nelik plaanis teha üllatust, aga unustasid ära, et me jaapani keelest aru saame. Tund aega lennujaamas, viimane burikura, naer läbi pisarate, kirjad. Nobutot ja Hiroshit nägime tegelikult ainult umbes kümneks minutiks, aga siiski. Suured tänud kõigile kes tulid!! Lennujaama on ikkagi vähemalt 2 tundi sõita ja papib kõvasti ka (üks ots ehk 200 krooni või nii)...
Ei tahtnud lahkuda, ei tahtnud..!!!
Sellega saab siis see lugu läbi. Ehk kunagi, kuskil, kellegiga, mõni aeg...