Patriotismist

Efektne näide elust enesest: täna kirjutamise tunnis kysis Saigo-sensei, et kuidas olympia läheb, kas kellegil medaleid ka juba on. Mina olin esimene kes h6ikas, et "ichi!" (yks) ja siis et mis medal ja mis alal juttu ka veidi. Pärast seda r66mustas medaliarve yle yks noormees, arvuks 5. Saigo-sensei siis kysis, et mis maa? Ameerika ;)
Et kuidas selle rahvaarvuga oligi.... irw.

Ykspäev (eile?) kooli sööklas istudes ja Kaisaga maailma asju arutades sai yks asi jälle selgemaks. Rahvused hoiavad kokku, nagu näiteks prantslased on pidevalt ninapidi koos, rootslased istusid yhes lauas, isegi ameeriklased on pigem pundis omasugustega. See annab teatava kindla seljataguse, kuhu on v6imalus igal hetkel taganeda. Inimesed, kes on samast kultuurist, elavad samade sotsiaalsete normide järgi ja kellega ei ole vaja muretseda selle pärast, kuidas teise rahvusega suhtlema peab. Kui lähedal on liiga lähedal? V6i kas turvalisse kauguse hoidmine on solvav? Mis on viisakas ja mis mitte? Mis on taktitu? Mitte et muretsemine toimuks teadlikult ja kogu aeg, aga omadega suhtlemine annab tunde, et keegi on veel samas olukorras ja annab aega stressivabaks suhtluseks.
Tegelikult ilmselt peamine mida omasuguste omamine annab on kuulumine gruppi. Mis iganes ei juhtuks, oled ikka yks neist.
Ilma tugigrupita on justkui midagi puudu, olgu see siis stabiilne jalgealune v6i mis iganes, aga see sisemine tunne annab aluse sygavaks patriotismiks. Vahel tahaks hypelda ja karjuda, et Hei! Mina olen siin Eestist! Minul on kaa oma grupp mis sest et kaugel! Ja ma olen teist k6igist erinev...
=D

ps. mu yhikatoa seinal on Ryytel ja Ansip ka. Aga aus6na, see on ainult nalja pärast ja jäänukid mis novembrisest festivalist alles jäid..!