Elu on vahepeal jälle k6vasti edasi läinud.. Eelmise nädala l6pp täis eksameid, reedel karaoke, laupäev soovitud kirjutiste lugemise asemel magamine ja eile metsikult lahe päev home visit -pere seltsis pluss hiljem Kyoto uudistamine koos Kumi kooliaegsete s6pradega. Aga see-eest täna on olnud tujutu ja jama päev, mis läheb samaga edasi sest 6ppida on vaja >_<
Ahja, kylmetusega olen ka maadelnud. Muidu on enamvähem juba korras, aga 6htuti ajab hirmsasti köhima ja praegu on kurk niimoodi valus, nagu oleks mandlid jälle ära l6igatud. Kahtlane...

Yhe eelmise nädala eksami tulemuse sain ka teada. NO positiivne on igatahes yle keskmise tulemus, AGA oleks see keskmine siis midagi head.. 79,5 sajast (keskmine 78). Tegelikult, Eestis olles ma kyll vist ei nuriseks :D aga siin on oluline saada hinded B piiresse, siis on lootust jääda edasi! Ma ei kannata m6tet, et näen siin k6ike välja suremas, kustumas ja siis uuesti 6ide puhkemas ei näegi. Aga veel tuleb oodata. Nädal v6i paar ja siis ehk saab l6plikult midagi teada.

Karaoke rokkis täiega, alustasime ca 20 inimesega söögikohast, kus sai isegi Eesti hymni lauldud :D ja liikusime edasi spets l6bustusi täis maja karaokeruumidesse. Enne burikura-pildid ja siis laulma ja tantsima. Seltskond koosnes 6st austraallasest, trobikonnast jaapanlastest (enamik austraallaste tydruks6brad), 2 lätlannast ja meist kolmest.

Laupäeva öösel, enne päevast magamist nägin kummalist und. Raudteeylekäigu koht, kohe jaama k6rval, jättis järsku töötamise katki. Ja inimesed jätkasid yle k6ndimist, kuigi rongid hakkasid jaamast välja s6itma. Ja vähemalt yhe allajäämist nägin selgelt... Kusjuures öösel ei olnudki see 6udusunenägu ~~~

Eile Kyotos valmistas pere liha ja aedvilju, Korea grill. Metsikult hea. Tegin hiljem kama :) Neile kes maitsesid, neile igaljuhul meeldis. Hiljem tegi Kumi n6bu meile m6lemile meigi, mulle tundsin ma kyll väga kummalise välimusega, aga Kumile ja H-sanile (ma ei suuda seda nime meelde jätta jälle!!) väga meeldis. Yleyldse on seal majas käies kohutav kuulata kiidulaulu mu välimusele. Model-look-like. Olevat isegi veel ilusam olnud kui eelmine kord. Ohh...
Peale kylastust käisime Kumiga tunnikese karaoket laulmas (v6i oli see 2), siis ootasime m6ni aeg tema kaht kooliaegset s6pra, et autoga Kyotos ringi s6ita ja miskeid huvitavaid kohti näha, sihtmärgiks sai Kyoto öötuledes. Poisid viisid meid esialgu Kyomi dooge (京見どうげ) mäele mööda kitsast-kitsast ja kurvilist teed, kus teist auto vastu tulles pidi kas väga k6rvale t6mbama v6i hoomis tagurdama. Aga et seal tegelikult 6iget vaadet ei avanenud, siis s6itsime edasi rahvarohkesse, vist mingi templi jalamile, tuntud vaatamiskohta.　Shooguntzuka - しょうぐんつか。 Ja oli ilus kyll ^o^ Eriti sheff asja juures tundus superymmargune valge kuu (juba seal teise mäe peal).
Edasi retk spordklubisse, kus mängisime nii masinatega (kardisimulaator, rytmitabamismängud ja koletiste tapmine), kui piljardit ja sulgpalli. Piljardiekspert nagu ma olen - 3. kord elus mängida - v6itsin m6lemad mängud ;) See läks kyll hästi.
Poisid olid n6us mind isegi Hirakatasse Makino jaama ära viima kui ma viimasest rongist maha peaks jääma. V6i mis olid n6us, ise pakkusid :D
Siiski, maha ma ei jäänud. J6udsin koju kuskil enne kella 1. Ja kui ma Kyotos rongi peale läksin, siis oli jälle nututuju. Nii palju häid ja toredaid inimesi!!!!

Täna on olnud natuke kehvem päev, nukram ja v6ibolla väsinum. Siiski, rääkisime Enega oma isikliku akadeemilise n6ustajaga kevadeks jäämise oludest ja vähemalt veidigi lohutust see andis, kuigi ei osanud temagi väga palju öelda. Veidi tuleb veel oodata. Kannatust...